Mida teeksite, kui teie teismeline teatab, et tema enam liha ei söö? Esialgu on pinged peres tagatud.

TEKST: KRISTA KIVISALU FOTOD: ALDO LUUD, JAKOB OETJEN

Üle Robert Oetjeni (42) päevitunud näo lehvib kerge nördimusloor. Jälle on metssigu nähtud, põllu peal on kartulite ja kaalikatega puhas töö tehtud. Robert on looduskaitseühingu Kotkas juht ja Palupõhja looduskooli peremees. Sealsamas Palupõhjal sõralised juurikatest üle käisidki. Aga loodusemehena võtab Robert seda kui asjade loomulikku kulgu, nüüd peab vaid vaatama, kas saab aia ümber ehitada või põllu ehk hoopis mujale kolida. Kolimine on Robertile tuttav: see kaunist eesti keelt kõnelev mees on sündinud Connecticutis USAs. Eestisse saabus ta paarkümmend aastat tagasi rahukorpuslasena ja armus meie loodusesse. Ja Tiinasse (45), kellega nad kasvatavad Jakobit (17), Stellat (13) ja Lennartit (7). Viimase aasta on Robert vanima poja Jakobi eeskujul toitunud ainult taimedest. Ei liha ega piimatooteid, vahel harva püüab Emajõest kala. Miks Jakob 16aastasena menüüd muutis ja millega ta isa sama tegema mõjutas?

Kiire otsus

Pikakasvuline, sitke ja palju päikest näinud, ulatab Jakob terekäe. Naeratab häbelikult. Pakub riisi ubade ja paprikaga – neil on looduslaagris lõppemas lõunatund ning kübeke toitu on veel tohutus potis alles. Tean Jakobit varasemast, olen imetlenud tema hästi tabatud loodusfotosid ja rõõmustanud konkursivõitude üle. Jakobi taimetoidu-huvi algas eelmise aasta veebruaris. Koolituselt saabunud isa rääkis talle loodusehituskoolitajast Jaanus Viesest ning soovitas vaadata tema blogi. Jaanus jagas seal taimetoidu-videoid ja -kogemusi. Jakob luges ning huvi kasvas. Eriti inspireeris teda blogija kogemus taimetoiduga kaasnenud heast enesetundest. “Tundsin, et lihtsalt pean ise proovima!” teatab Jakob. “Tervist tahtsin ka parandada. Haige olla oli minu jaoks kõige kohutavam asi.” Tõbedega oli Jakobil tegelikult tavaline suhe – kevad- ja sügisnohu, mis läheb üle põletikuks. Mitte midagi erilist meie kliimas, ent võib küsida nagu Robert: “Aga miks üldse haigeks jääda? Mul oli ka põskkoopapõletik kindel külaline, kes tuleb alati märtsis ja septembris ning vindub kuu aega! Enamik ütleb, et sinna pole midagi parata. Nüüd tean, et see on jama jutt."[...]

Artikli tervikteksti lugemiseks kliki siia (pdf-fail 217.39 KB)