Kliendikogemus - kaalueksperiment - Humare

Autor: Anne Metsis (konsultant Rain Vainik)
Avaldatud: Ajakirjas Eesti Naine, märts 2017

Jaanuari viimasel nädalal kohtungi toitumisnõustaja Rain Vainikuga taimetoidurestoranis. 169 cm pikkuse juures kaalun ligi 77 kilo. Soovin saada lahti vähemalt viiest. Lisaks meelehärmile, et riided seljas ei istu, on mul tekkinud põlvevalu ning suurenenud veres üks näitaja, mille põhjuseks võib olla rasvunud maks. Trepist tõustes võtab hingeldama ja saapaid on raske jalga panna. Olen kõhnumist varemgi katsetanud, õhtust mittesöömist ja 5+2-dieeti. Meenub piinav näljatunne ja kaotatud neli kilo, mis tasapisi tagasi tulid.
“Ega muud lahendust ole kui taimne toidusedel,” ütleb Rain väga veenva tooniga ja paneb mu ette lauale pildid läbilõikega kolmest maost. Ühes on kriipsukese jagu õli, teises umbes neljandikku katvad kanakoivad, kolmas on tervenisti juurviljadega täidetud. Energeetilises ehk kõhu täituvuse mõttes on kõike ühepalju, 400 kcal jagu. “Õli nagu polekski olemas, kõht ei saa millestki aru. Loomne toiduaine täidab vaid mao alumise osa, siin pole paraku (kalorite) lugejat nagu bensiinijaamas,” ütleb Rain. Olen visuaalse mõtlemisega, see pilt mõjub! Ilmselt ongi vaja õiget aega ja inimest, et peas käiks mõttemalli muutev klõps, on ju samal teemal kirjutisi ennegi loetud hulgi. Kõrvu jääb nagu maagia kajama kolmanda pildi juurde lausutu “võid süüa nii palju, kui tahad”.
Lepime kokku lähemal ajal koos toidupoodi minna. Seekord lähen üksi ja vaatan toidulette nagu unest ärganu. Kui tavaliselt on mu valikus olnud määrdejuust, viilutatud vorst-sink, kanafilee, ciabatta, siis nüüd ostan mitu pakki külmutatud ube ja brokolit, banaane, lillkapsa. Avastan bataadi. Võtan sooja toidu letist hautatud juurviljad, mis on väga õlised, ja panin korvi Kaerasüdame sepiku.
Söön tööl juurvilja palja sepikuga, söönuks ei saa...
Õhtul keedan oad ja brokoli, lõikan taldrikusse banaani ja lisan pisut Apetina juustu. Saab suur kausitäis sooja toitu. Kõrvus ikka see lohutav “söö palju tahad” ja kõht saabki täis! Kehas on mõnus rahulolutunne, mis ei nõua mõne aja möödudes näksimist. Kella 22–23 paiku tuleb tuttav “tahaks midagi head”, kuid kasvatan iseloomu. Joon vett ja teed. Kui diivanil tukastamisest ärkan, olen õnnelik, et panin kiusatusele vastu ja söögiisu on kadunud ka.

1. NÄDAL, märksõna SMUUTI

Hommikud algavad kahe klaasi taimetee või sidruni-ingveriga maitsestatud veega. Veejoomisest räägitakse palju. Rain soovitab juua suvel rohkem kui külmal ajal ja sellises koguses, et tualetis käimine ei ununeks.
Toiduks on eestimaisest toortatrast puder marjadega. Kruusitäis kanget teed mee ja piimaga. Esimestel päevadel on pärast ühe pudruportsu söömist isu veel midagi süüa, aga ei tõsta juurde ja natukese aja pärast isu kaob.
Tuttav teadjanaine soovitab kõhust lahtisaamiseks teha üks veejoomisega paastupäev nädalas ja magusaisu datlitega leevendada. Ütleb, et söögu ma kala, keha vajab seda.
Õhtul teen bataadi, peedi, sibula, küüslaugu ahjurooga. Segan sisse veidi põdralihakonservi ja kukeseeni. Söön suure taldrikutäie. Söön pakist kõik datlid ära, tänu millele suudan vaigistada neelud “vanadest aegadest” külmikus ootava plombiirjäätise järele.
Ahjuroog koriseb öö läbi kõhus. Ainevahetus, mille üle varemgi pole põhjust kurta olnud, töötab hommikul täiskäigul. Tundub, et keha tegeleb suuremat sorti puhastusega.
Otsin välja blenderkannu, mis pärast ostmisõhinat kappi ununenud. Taipan, et ei osanud smuutile piisavalt vett lisada. Kolleeg Liis saadab lingi hulga retseptidega ja toob prooviks detokspulbrit. Kiivi, banaan, pirn, ingver, spinat, pluss tassitäis vett – saab väga hea, süüa ei tahagi. Olen loominguline, smuutit saab ka kapsalehtedest, spinatist, kiivist, poolest pirnist ja banaanist. Raini kaasa Signe saadab linke taimetoidu maailma, ka Sandra Vungi blogisse, kus on palju huvitavat.
Tööle võtan kaasa tubli karbitäie eelmise päeva ahjurooga või salatit, milles rohelised kaunoad, päikesekuivatatud tomatid, brokoli, pirn, sidrunimahl, vahel ka kinoa. Enam ei pane soola ja pipart, maitse on niigi hea.
Ühel smuutihommikul tekib tohutu isu millegi “taheda” järele. Ostan Selverist praetud räime ja söön autos ära. Tööl Karjala pirukad, tee ja ja õun. Juhtub, et salat tuleb koju tagasi, seda lihtsam on õhtuse söögiga.
Viiendal päeval ostan lõhet, mille järele käivad tohutud neelud. Praen sabaosa pannile ja naudin täiega. Õhtul teen ahjus, mõtlen sellele juba ette.
Kehal on hea kerge olla. Ma ei tuubi kõhtu õhtul täis ja pole söönud ühtki võileiba!

2. NÄDAL, märksõna PÄIKESEKUIVATATUD TOMATID

Tuli tahtmine suure sooja taldrikutäie söögi järele, teen laari kartuliputru, millesse segan päikesekuivatatud tomateid ja õrnalt praetud sibulat. Söön eilsest järele jäänud ahjulõhega. Imestan, et keskööni filmi vaadates pole mingeid isusid. Sepiku- ja leivajäägid poetasin õue lindudele.
Hommikuti kaera- või rukkihelbepuder marjadega, vahel väikese võisilmaga. Pärast pudrusöömist ühel hommikul poodi minnes imestan, et singi-vorstivahe ega ka kanakoivad ja pirukad ei tekita mingeid neelusid.
Tööl on kaasas kodujuustuga segatud salat valgete kaunubadega, pirni, mustade ja roheliste oliividega.
Kalast ei suuda loobuda. Keegi ütleb, et Bill Clinton sööb taimetoitlasena kord nädalas 300 grammi lõhet ja katab sellega oma B12-vitamiini vajaduse. Mulle sobib.
Köögikapp on juba tükimat aega sepikulistest-leivalistest tühi. Vanad jäägid poetasin õue lindudele.
Sõbrannaga kohvikus maitseb hästi avokaadoseguga suupiste, kuid rukolasalat pardiviilude ja vaarikatäppidega on just see toit, mis teeb näljase veel näljasemaks – hunnik kuiva igavat salatipatja koos paari maitsva ampsuga selle peal. Pole ime, et selline taimetoitlus ei ahvatle.
Õhtust magusaisu peletab paar peotäit gojimarju ja mandleid. Pole tükk aega söönud komme ja šokolaadi!

3. NÄDAL, märksõna UUED RETSEPTID

Maksa puhastavale smuutile lisan vedeliku asemel võililletee. Mõtlen välja soolase smuuti: avokaado, seller, Kumato tomat, kaera- ja linaseemnejahu, sool, pipar, vesi.

Jälgin, et külmikus oleks alati midagi ettekeedetut, kuid nüüd ust avades tunnen, et olen neist kopsikutest-totsikutest pisut väsinud. Tahaks midagi maitsestatut ja soolast! Söön purgitäie oliive... Lõhe ja soojendatud kartulipuder aitavad ka.
Pärast pikemat pausi taas viie rütmi tantsutunnis märkan kehas imelist kergust. Tunnen end nagu need siugja pihaga piigad, keda vaadates olen alati mõelnud, kui hea neil võib olla oma keskkohta liigutada. Tants teeb õnnelikuks, kallistan tänutundes Raini.
Nädala lõpus külastame koos toidupoodi. Ekskursioon riiulite vahel, kuhu pole varem pilku heitnud – taimsed kastmed, eri riisisordid, tatrapasta... “Kui teed smuutit koorega kiividest, osta kindlasti ökoloogilisi,” õpetab Signe. Olen vähe maganud ja magusaisu piinab. Enne kinnominekut söön sojamagustoidu ja autosahtlis seisnud pooliku martsipanibatooni, lisaks veel latte kinos – liig mis liig.
Režiimi löövad pisut kõikuma üks juubelisünnipäev ja peied. Hoidun rosoljedest ja muudest majoneesiga salatitest, aga pidu annab ikka kehas tunda – täidetud muna ja keeletarrend, kringel ja tort... Tervitusnapsud tekitavad järgmisel hommikul isu rammusa ja magusa järele. Aga ei midagi muud kui laar rukkihelbeputru külmutatud marjade ja banaaniviiludega.
Peiedele sõites söön rohelise kaunoa salatit vähese valge juustuga, mis päikesekuivatatud tomatite puudumisel särtsu annab. Peiede traditsiooniline ahjupraad jätab külmaks, piirdun hapukapsa ja kartuliga.
Pärast-sünnipäeva-isud aga jätkuvad. Patustan praetud kanafileega taimse toorjuustuga Rukkipalal, peal tomativiilud – imehea! Aga kohe lööb rinna alla ebameeldiva täistunde. Ilmselt on minu lõks olnud leiva- ja sepikutooted. Olen neist kaks nädalat hoidunud ka.
Käin toitumisloengul, mille süsteem põhineb toidukorra ühikutel. Näiteks vastab 10 rosinat või pool banaani ühele ühikule. Veendun, et kausitäis rohelist toitu, mis annab sama ühiku, sobib mulle paremini. Kaalulangetus nõuaks sellegi süsteemi puhul arvutamist, kombineerimist ja kaalumist.
Ühel tühja kõhu õhtul avan purgi kikerherneid tšillikastmes, mille kohta Rain ütles, et neid söö terve purgitäis, siis tunned, et oled tõeliselt kurguni täis. Söön pool purki, herned-oad pole vist minu teema... Teinekord söön hoopis külmikust pool pakki tooreid hapukapsaid ära. Krõmps ja kalorivaene toit täidab hästi kõhtu.
Uurin siira huviga toitumisalaseid kirjutisi, mis varem suht külmaks jätsid. Õhtulehe toimetus otsib köögikappidest kõik jäägid välja – ehk leian midagi inspireerivat. Arteri bataadi-porgandi püreesuppi asun muskaatkõrvitsaga täiendades kohe keetma. Naistelehe Manona kaalulangetamisest on kasulikku kõrva taha panna, näiteks õhtuse magusaisu peletajaks riivitud kaalikas kompotimarjadega. Lia Virkuse “Paastutoidud” soetasin juba aasta eest.

4. NÄDAL, märksõna PATUSTAMISED

Teralise kohupiimaga segatud peedi, porgandi, muskaatkõrvitsa ahjuroog tekitab kehas mõnusa kerge olemise. Õhtutundidel püüan söömisest hoiduda, joon sidruni-ingveriteed meega, polegi isu. Isud on üldse vähenenud, ilmselt toitun varasemast mitmekesisemalt. Hommikul on hea tunne, et pole hilisõhtul söönud.
Mu “Moetähestik” valiti 25 ilusama raamatu hulka, premeerin end munavalge-sidruni koogilõiguga, ses mõttes pole eeskujulik päev. Autasustamisel pakutakse soolast kringlit ja torti. Kringel tundub lausa kuriteona ega maitse ka, aga inertsist saab võetud. Lisaks torditükk kahe tassi kohviga. Keha on rahul, uusi isusid kodus ei teki. Joon toasooja sidruni-ingverivett. Pidustused jätkuvad, raamatuosakond pakub imehead kirsi-vahukooretorti. Šampanja ja tort tekitavad tohutu isu, õigemini – lausa himu. Mõte keerleb teise torditüki ümber, õnneks on inimesel piinlik oma apluse pärast!
Teen tutvust musta riisiga. Keeb väga kaua ja on ikka kõva. Võtan seda ahjukala kõrvale, ülejäägi suran salatisse, näeb üsna hull välja.
Toidupoes käimine on muutunud meelisharrastuseks. Lähen kassitoitu ostma ja lahkun 15eurose arvega, sest taimetoiduletid on lausa hunnitud!
Vigastasin aga kukkudes paremat kätt ja hakkimine on võimatu. Hea abiline valmistab lohutussmuuti banaanist, avokaadost ja pirnist koos kreemise India pähkli piimaga – väga mõnus!
Vahetan moeüritusel muljeid stilist Gerly Tinniga, kes on spetsiaalse toitumisega kaalus 20 kilo alla võtnud. “Küll need himud tulevad!” lubab ta, kui räägin, et enam kõiki “häid asju” ei tahagi...

Suurus väiksemate pükste nööp läheb eest kinni!

Vaatan Taeva ja Maa Keskuses Rain Vainiku tõlgitud filmi “Kahvliga skalpelli vastu”. Pole ime, et see film on saanud inimestele pöördepunktiks. Suitsevate grillahjude taustal räägivad kõhukesega 50+ vanuses ameeriklased, kuidas nad toidusedelit muutes on poole aastaga lahti saanud nii ülekilodest kui ka viiest- kuuest ravimipurgist, mida vajasid diabeedi, kõrge vererõhu, kõrge kolesteroolitaseme ja veel mitme probleemi kontrolli all hoidmiseks.

Tantsutunnis ütleb vestluskaaslane, kui liha söömisest räägime – ja näed, ei isutagi enam! Hea on tajuda mõttekaaslust. Aga muigama ajab külla tulnud sõber, kes kurdab, et kui ta öösel külmkapist süüa otsis, tuli sealt vaid “hapukapsahaisu”, kuigi mu külmik on rohkem pungil kui kunagi varem.

Ei jää muud üle kui teha maitsev omlett kukeseente, paprika ja päikesekuivatatud tomatitega. “Nii head lõhna tuleb,” kuulen näljase kiitust. Solidaarsusest söön omletist viiendiku. Mul on toitumist kindlasti kergem jälgida kui neil, kes peavad iga päev arvestama ka pereliikmete soovide ja sagedaste seltskondlike söömaaegadega.

5. NÄDAL, märksõna TERVIS

Kuu pärast eksperimendi alustamist proovin jalga pikki pükse, mis on juba aasta kapis seisnud “parajaks tegemise”, s.o siilu vahele õmblemise ootel. Ostsin suurus väiksemad püksid, sest tegumood meeldis... Püksinööp läheb eest kinni! Pisut võiks värvlil vabadust olla, kuid ikkagi töövõit!
Ma paindun ettepoole alla nagu liigendnuga! Mulle lähevad 40 suuruses püksid jalga! Ma seon raskusteta kingapaelu kinni!
Kompuuteruuring “rasvunud maksa” pärast näitab, et maksaga on kõik korras. Ka näitaja veres on vähenenud poole võrra. Kui räägin arsti vastuvõtul oma toitumisest, kiidetakse, et “liikumine toimub positiivses suunas”. Kui aasta tagasi gastroentroloogi vastuvõtul käisin ja sain soovituse tablette sööma hakata, küsisin, kas ma elustiilis ei saaks midagi muuta. Vastus “Mis te siis ikka nii väga valesti teinud olete?” tekitab minus praegu hämmeldust.
Vabariigi aastapäeva eel söön üle hulga aja Rukkipala leiba vürtsikiluga ja ühe vanaaegse moega pulgajäätise kohviga – pühad ikkagi. Aga üks patune pühapäev näeb välja nii: hommikul taimse majoneesiga makra ja keedetud muna segu maisivahvlil kaerapiima ja meega teega. Lõunaks järelejäänud suutäis ahjulõhet ja üks (1!) soe pontšik, millega sõber külla tuli. Õhtul riivitud valge redise, porgandi, rohelise õuna salat külmutatud mustade sõstardega. Peotäis mandleid, ruuduke tumedat šokolaadi, näputäis datleid.
Kuna mul kodus kaalu ei ole ja käevigastuse pärast pole sportima saanud, sean lõpuks sammud ujulasse. Kolleegid on pärinud, kas kaal ka näitab seda kehalist eufooriat, mida olen nagu usku pööratu neile kuulutanud. Kardan kaalule astuda, tõehetk on saabunud... 72,2! Huilgan riietusruumis, õnneks olen üksi.

Mu eksperiment ei lõpe sellega. Õieti pole see enam mingi eksperiment, vaid eluhoiak.
:)